Määratlemata

elu ilma lutita

Eile oli jällegi üks neist päevadest, kus Raimond oma luti katki oli närinud. Mõtlesin, kaua ma jaksan neid lutte pidevalt osta ning jõudsin järeldusele, et seda lutti ei ole üldse vajagi enam. Teine juba 1a ja 3k, oleks aeg ilma olla juba. Lutipudelist võõrutasin umbes samamoodi- see kadus ära ja päevapealt hakkasin tassist joomist õpetama. Tänaseks tuleb tal see täitsa ludinal välja. Alguses ajas pidevalt endale kas piima või vett või teed peale, aga nüüdseks on ta juba tassist joomises päris osavaks saanud. 

Ma mäletan, et Hendrikuga oli peaaegu samamoodi. Kui me otsustasime maalt linna kolida ning seda päevapealt, siis kuidagi moodi oli võimalik, et unustasime lutipudeli ja luti maale ning enam ta neid ei saanud. Linnast ma ei hakanud uusi ostma, sest vanust oli tal juba 1a ning 3k. Seega minu arust vanust piisavalt. Eks alguses oli raske, aga hiljem muutus kõik stabiilseks. 

Tavaliselt on ikka nii, et õhtul panen Raimondile luti suhu ning teki peale ja laps jääb magama nagu väike inglike. Eile oli teistmoodi.. No muidugi, lapsele ei antud enam tema armsat rohelist mõmmiga lutti, mida ta oli harjunud igal õhtul saama. Nii ta minu ja mehe vahel mürgeldas poole ööni.. Kord tiris meilt teki pealt ära, kord torkas oma näppe mulle silma, kord vaatas mind käsi põsakil sellise süütu ja armsa näoga “emme, kus mu lutt on?”, kord katkus mu juukseid, kord tegi imelike häälitsusi, kuni lõpuks sellest möllamisest lihtsalt magama jäi.. Eks öösel andis samuti tunda, et lapsel on midagi puudu. Tavaliselt magab ta terve öö õndsat und, aga täna aina sipleb ja sipleb ning vahel tuleb pisike virin samuti. 

Üldiselt magamise osas on mul väga vedanud, sest mõlemad lapsed magavad pea sünnist saadik terve öö- Vaata isegi, et vahel magavad kauem, kui sa ise, siis saan rahulikult oma toimetusi teha. 

Lastele sai juba kuu aega tagasi ostetud uhiuus narivoodi samuti, koos madratsitega. Raimond seal loogiliselt ei maga veel, sest ta on liiga väike, see-eest on Hendrik juba uhke poiss ja vajas endale oma voodit. Talle väga meeldib seal, kuigi vahel tahaks ikka emme-issi kaissu tulla ja seda juhtub ikka mõni kord, kus ta öösel meie juurde tuleb. 

No nii lapsevanemad, rääkige enda kogemusi seoses lutist ja lutipudelist “võõrutamisega”? 

6 thoughts on “elu ilma lutita”

  1. Mul õnneks poiss ei lutitanud.. max 2-3 kuud leppis lutiga ja siis oli kõik ;)… Pudeli jätsin ära kui ta oli üle 2, täpselt ei mäleta 🙂

  2. Minu poja lutitas max kuu, võibolla isegi vähem. Ta ise ei pooldanud seda lutti üldse. Lutipudeliga alustasime umbes 8-9 kuuselt , paar kuud natukene tahtis, ja enam mitte 🙂 . Nüüd laps 1a5k, ja joome tassist 🙂 ise ta väga hoida ei oska, viskab tassi maha kui enam juua ei taha 🙂 ..

  3. Meil oli lutt aknalaual karbis ja sealt ta ise võttis, aga kord oli karbilt kaas maas, lutt läinud – ütlesime, et vares viis minema :D. Tükk aega oli kuri, kui varest nägi.

  4. Laps oli pool aastat vana, kui tundus, et tal nagu pole seda lutti vaja ja nii päeva pealt jäi ära ja ei mingit muret. Lutipudel jäi ära nüüd paar nädalat tagasi. Ka ei midagi erilist. Hetkel on põnn aastane.

Vasta Anonüümne-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga