***

Edusammud, aneemia väikelapsel ja vitamiinide kontroll

Tundsin hommikul, kuidas Kristofer vaikselt ennast meie voodisse sokutas. Ja siis tundsin, et liigub teine voodiserva poole. Ajasin silmad pilukile ja piilusin, mida ta seal teeb, endal jalg juba valmis, et kui peaks üle ääre hakkama upitama, saan jala ette panna.

Üleeile ronis ta ise esimest korda meie voodi pealt maha. Õhtul vaatasime telerit ja mõtlesin, mis ta siin edasi-tagasi ühest otsast teise tagurdab, otsib pepuga nagu mingit kohta. 😀

Siis oli päevake vaikus ja täna hommikul tegi ta seda jälle. Poisid olid enda toas üleval juba, mängisid ja eks Kristoferil tekkis ka see huvi nendega liituda.

Nii ma siis piilusin, ja roniski teine meie voodist alla ja käputas poiste juurde.

Ma kohe togisin Geitu ja ütlesin talle ka, mida ma nägin. Mis ta ikka magab, keset laupäeva.

Viimastel päevadel on ta hakanud ise püsti ka tõusma. Kristofer, mitte Geit. Kui ta varasemalt tõusis toe najal ning siis lasi ennast lahti, et iseseisvalt seista, siis nüüd tõuseb ta otse põrandalt ja seisab päris pikka aega.

Kõndida ta meil aga ei taha üldse veel. Isegi samme ei ürita teha. Toe najal, ühest käest kinni laseb küll osavalt ringi, aga iseseisvalt mitte.

Neljapäeval käisime lastearsti juures, et veeniverd anda. Olime ju alles esmaspäeval haiglas ja arst tahtis kontrollida, kas põletikunäitaja on selle kolme päevase raviga ilusti alla läinud ja kuna haiglas olles oli rauatase veres suht madal olnud ja laps ise ka kahvatu, tahtis ta veeniverd lasta võtta, et kõik need vitamiinid Krissu kehas üle vaadata.

Ta hakkas aneemiat kahtlustama ja polnud kindel, kas madal rauatase oli tingitud haigusest või ei saagi laps seda piisavalt toidust kätte.

Visiidil lastearst vaatas Krissu üle, jälgis, kuidas ta toe najal kõnnib, ise seisab ja ennustas, et lähima kuu jooksul hakkab kindlasti ise kõndima. Ja kui ei hakka, peame tema juurde tagasi minema. Ma ise ei muretse sellepärast üldse, ega see kõndimine tulemata jää. 😀

Arst märkas, et kahvatus pole samuti üle läinud ning hakkas uurima, kas laps piisavalt liha saab. Ma rääkisin oma murest, et viimasel ajal väga ei taha ta liha süüa, paneb suhu ja siis sülitab välja.

Lastearst andis soovitusi, mida lapsele süüa anda, et ta vajaliku raua kätte saaks – maksapasteet, munakollane, verivorstid, nt hakklihakotlette teha. Neid kõike me ka sööme, aga point ongi selles, et Krissu ei taha. Nüüd oleme siin saanud ta munakollast ja maksapasteeti sööma, aga ülejäänud on jumala out tema jaoks.

Taimetoidust ei pidavat laps rauda kätte saama. Arst vist kahtlustas alguses, et laps on taimetoidu peal. Aga kuidas siis veganlapsed saavad oma raua toidust kätte?

Mina ise kahvatust märganud ei ole, ütlesin ka, et võib-olla olen lihtsalt harjunud, et meil kodus lumivalgeke kasvab. 😀

Viimati oli laps kahvatu märtsis, kui me hapnikupuuduses Tallinna EMOsse läksime, aga siis keegi ei öelnud küll, et veres raud madal on. See kahvatus oligi tingitud sellest, et lapsel olo tugev bronhiit, mida Paides ei tuvastatud ja sellest tingitud hingamisraskused.

See veenivere võtmine on muidugi omaette õudukas. Alguses üks käsi, lapse kinni hoidmine, paanika, laps nutab nii, et veen läheb katki, ei hinga ka vahepeal. Ei saadud kätte. Nii, teine käsi. Üks topsik saadi verd täis ja siis jälle – plaks, veen katki. Teine topsik võeti näpu otsast – jälle kisa. Kuigi haiglas olles Krissu ei teinud teist nägugi, kui talle veeni kaudu rohtu manustati või näpu otsast verd võeti, siis selliseid üksikuid visiite ta õudsalt kardab.

Tädi polnud jõudnud veel tema näpuga midagi tehagi, aga tema paaniliselt nuttis. Mul on selline tunne, et järgmine kord lasen Geidul minna poisiga kaasa. Lihtsalt sellepärast, et ma ise tunnen, kuidas iga kord mu vererõhk lakke tõuseb ja pea lõhkuma hakkab. Ja see kõik mõjutab ju minu sees kasvavat beebit ka.

Reedel pidingi arstile helistama, et tulemused kätte saada, aga ainus keda ma kätte ei saanud, oli arst. Arusaadav, palju tööd. Digiloost sain ise ka mingid numbrid üle vaadatud, aga päris täpselt aru ei saanud, kas on mingi vitamiinipuudus või ei. Rauatase oli tõusnud, B12 vitamiini number oli ka suht kõrge, D-vitamiini oma samuti.

Ma ise väga ei muretse, aga tahaks ju ikkagi kiiremas korras teada, kas lapsel on millestki puudust. Väga mingeid vitamiine tablettide kujul ei tahaks lapsele sisse sööta ja proovida toiduvalikut ehk rohkem muuta, aga kui muud üle ei jää, siis muidugi. 🙂

7 thoughts on “Edusammud, aneemia väikelapsel ja vitamiinide kontroll”

  1. Rukkihelbepudrus on ka rauda. Aastaid tagasi uueisin kui omal lapsel oli raud madal. Samuti ta siis lihast keeldus, laps oli küll üle aasta aga kuna keeldus lihast siis keetsin ise püreesid koos loomalihaga. Meil oli arvatavasti kurjast ka see, et lapsele meeldisid väga see aeg piimatooted, raud ja piim hästi kokku ei sobi. Vähendasin siis ka piimatooteid. Meil küll oli vaja juurde kaua rauasiirupit, näit oli päris madal. Arsti poolt kirjutatud siirup ei toiminud üldse. Mitu kuud muretsemist, torkimist jne. Lõpuks läksin apteeki ja ostsin ferranol(kindel ei ole kas nimi õige, aga mustsõstra baasil) pakendil küll kirjas polnud et lapsed võivad võtta aga kuna rasedatel lubatud siis apteeker arvas et lastele ka lubatud aga väiksemas koguses, 5ml(muidu oli 15ml). Igatahes kohe saime siis raua ka korda ja kuulsime arstilt kommentaari kas varem ei andnudki lapsele rauasiirupit lisaks.

  2. Meie poisil oli ka 6 kuud tagasi madal raua tase(92), saime ka retseptiga raua siirupit kuu aega vôetud aga hakkasin ise loomaliha hautama vàikeste kuubikutena ja püreestasin àra leemega ja panin jààkuubiku alusega sygavkylma, igapàev lisasin sealt tema toidule 1-2 tk , vahel isegi lisasin poe pyreedele mis olid tema lemmikud, sest neis ju liha olematu ja 1,5 kuuga oli nàit ilus 122. Nyyd ta kohe 2 aastane ja sööb juba ise palju meie toitu ja liha.

  3. Kas digiloos vaadates polnud iga vitamiini taga sulgudes vahemik antud (nt <1.0 või 110…141)? Ma nagu mäletan, et enda lapse proovidel oli vahemik ja sai kohe vaadata, mis on korrast ära (minu arust nendel oli isegi ka noolemärk juures, kas liiga madal või kõrge).

  4. B12 käib kaasas foolhappega (makrotsütaarne aneemia), raud käib kaasas raua sidumisvõime ja ferritiiniga (mikrotsütaarne aneemia) kuid mõlemad on suht pointless kui sul pole kaasas vere uldseisund ja pilt, mis lapsel teatud vanuses alati tehakse.

  5. Mul 2-aastasel madala hemoglobiini probleem. Nii et teemegi vahetevahel analüüsi, kui madal siis jälle rauasiirupi kuur ja no nii see meil käibki. Viimati oli näit 113 ning arst ütles, et see just sellise alumise piiri peal, et olla okei. Peabki vast jälle laskma analüüsi teha 🤨😊 No ja mis ma teha saan kui ta lihtsalt ei söö seda liha 🤦‍♀️ Suvel päästsid meid maasikad 🍓 Neid ta armastab väga süüa. Mõtlen nüüd kirjutades, et peaks äkki koduse maasikamoosi topsi ette andma, et sähh söö nüüd oma rauda 😅

Vasta M-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga