***

Deprekas või tegelt lihtsalt päevad?

Olete kuulnud küll ju, et kui naisel on mingid veidrad tujud, aetakse see kohe päevade süüks. Ma pean tunnistama, et selles on tegelikult natuke tõde sees küll.

Esiteks – megasuur aitäh! Miks ma üldse jagan oma hingeelu siin, on üheks põhjuseks see, et ma tahan näidata teile, et te pole üksinda, teine põhjus on see, et ma tahan näidata, et sellistest asjadest rääkida on okei ja julgustada inimesi ka rohkem rääkima, kolmas ja ilmselt suht isekas põhjus – ma tahan tunda, et ma ei ole ainus inimene.

On nii vabastav lugeda kõigi teie kirju, kes mulle eile-täna kirjutanud on ja rääkinud neid asju, mida ma ise oma sisemuses tunnen – on julgustav mõelda, et ma ei ulbi selles pa*ameres üksinda, aga see ei tähenda, et mul oleks teie kannatuste üle hea meel. Ei ole.

Igatahes, millest ma tahtsin kirjutada, on emotsionaalsus päevade ajal. Ausalt, mul on korra kuus selline periood, kus ma lähen iga pisiasja peale närvi, iga pisiasi ajab nutma, maailm on justkui ainult mustades toonides ja see on täpselt siis, kui mul on päevad. Jah, kuus on ka teisi perioode, kus tunnen ennast kurvana, aga üks kindel on just päevade ajal.

Mis päevade ajal, mille järgi ma aru saan, et mul päevad hakkavad? Kui ma mingi paar päeva enne ulun nagu arulage ilma ühegi põhjuseta. Vot siis ma mõistan, et ok, mul hakkavad varsti päevad. 😅 Ja see on täiega nõme, et see emotsionaalsus nii segi läheb sellel perioodil, sest ma istusin eile õhtul teleri ees ja mõtlesin, et krt, kas ma just käisin 14000 inimese ees ulgumas, milline deprekas mul ikka on, aga tegelikult on lihtsalt päevad? Eeee….

Praegu on mul ka menstruatsioon ja ma tean, et need nõmedad ja kurvad mõtted on enamasti seotud sellega, aga samas tean, et oma sisemuses on üldiselt ka selline niru olek. Saate aru? Sest ma loen ja küll ei saa väga. 😅 Ehk siis jah, üldiselt mul on deprekas, aga päevad võimendavad seda. Okei, kohe selgem. 😅

Täna on mul juba palju palju parem olla. Ma sain päris häid nippe, kuidas päeva alustada, et kohe selline positiivne algus oleks päevale. Nt hommikul kohe peale üles ärkamist kirjutada, mille eest sa tänulik oled. Tegelikult ma pean päevikut, kuhu kirjutan oma kõige kurvemad mõtted üles, aga see on omamoodi uus väljakutse.

Lisaks soovitati üles kirjutada päeva eesmärgid, et päev lihtsalt mööda ei libiseks ja saaks rohkem tegevusi tehtud. Ma panin mõned tähtsamad eesmärgid kirja, millest juba mõned tehtud on kuigi ei ole veel lõunagi.

Soovitati leida iga päev kasvõi vähemalt 30 minutit aega iseendale. Lähed kodust ära, uks kinni ja jätad kõik koju. Muidugi kellegi täiskasvanu valvesse – soovitatavalt, kui sa hiljem koju saabudes ei taha minna esimese asjana jupp köit otsima. 😅

Ma tean, kui hästi tegelikult mõjub see aeg, kui oledki kõigest eemal. Olgu see 30 minutit või paar tundi. Hakkan täna praktiseerima seda. 😊

Hästi palju huvitavaid nõuandeid tuli. Palju peaks mõtlema sellele, kas sa päriselt tahad olukorda muuta. Kas sa sisimas soovid olla õnnelik ja sellest välja tulla?

Järgmisena soovitati järgida reeglit, et kui sa tahad midagi teha ja kohe 5 sek jooksul ei asu seda tegema, siis suure tõenäosusega sa seda ei teegi. Kui tahad midagi teha, tee kohe. Ära mõtle. Okei, jah, need tegevused, mis nõuavad planeerimist, on juba muu teema.

Ära jää diivanile nukrutsema. Ära peida ennast voodisse teki alla. Kui sa alustad kohe enda aitamisega, võid juba aasta hiljem samal ajal olla palju ilusamas kohas ja siis sa tänad ennast, et ostsustasid endale võimaluse anda. Tegutse!

Raamatusoovitus anti ka: Kati Suun “Ma ei ole hullult lahe”

Ja siia postituse alla võite jätta erinevate spetsialistide kontakte (need, kelle juurde ei ole järjekorrad mitu kuud) – email nt, kus linnas asub jne, et võibolla inimestel on siis rohkem informatsiooni, kust abi leida ja ka motivatsiooni abi leida. 😊

19 kommentaari

  1. T.

    7. okt. 2020 at 11:27

    Minul on selline küsimus, et kas sa oled käinud ainult teraapias või ka psühhiaatri juures? Kuidas see välja nägi, mis tundeid tekitas? Olen nii kahe vahel, sest olen hakanud mõistma, et inimesed ei ole selliste mõttemustritega nagu mina ja ei näe kõike mustades toonides ja nende tujud ei kõigu üles-alla ja ei mõtle ühte olukorda nädal aega järjest läbi kuni kõik valesti on ja noh nii edasi.. Kuidas sinu depressioon on paarisuhet mõjutanud? Kas on ka raskemaid aegu olnud, kus Geit ei osanud sinuga enam toime tulla või olemas olla? Kuidas sellest üle saite? Vaatan pidevalt arstide aegasid aga hirm on nii suur ja ei saa ise ka aru mille ees. Selline tunne on, et kui arsti kabinetti jõuan, siis äkki ei olegi midagi rääkida? Sest midagi ei olegi ju halvasti.

    1. Jane Almers

      7. okt. 2020 at 12:05

      Psühhiaatri juures olen käinud – see on selline “tere, mis probleem on – räägin – räägib vastu – kirjutab rohud – näeme kuu pärast” asi, vähemalt mul oli. Aga see aitas. See, et sain rääkida ja tema siis seletas murekohti mu sõnade taga. Ta seletas asju nii, nagu tema kõrvalseisjana näeb. 😊

      Nüüd aga lähen teraapiasse, mis kestab ca 2 tundi. Psühhoterapeudi visiit kestis max 20 minutit äkki.

      Minevikus on see paarisuhet rängalt mõjutanud, aga praegu oskab Geit rohkem toeks olla. Ma kunagi olin selline “ah pole mõtet rääkida, sa nkn ei saa aru minust” tüüpi inimene ja olen vahepeal siiani, aga rääkimine aitab. Tema ei ole ju kunagi sellist asja läbi elanud, ka tema jaoks on see uus ja muidugi ei osanud ta kuidagi abiks olla, kui ma ei tahtnud talle rääkida, mis mind täpsemalt vaevab.

      Nüüd räägin ja ta oskab palju rohkem toeks olla. 😊

      Mul ka üsna tihti olnud peas mõte, et jube sitt ja halb on kõik ja panen aja kirja ja siis olen seal ukse taga ja mõtlen, et oot, kõik ju hästi, miks ma siin olen? Aga isegi siis peab sinna minema ja selle sammu ära tegema. Esimene samm on kõige raskem. Aga peale seda läheb kõik palju lihtsamaks. Mine ja käi ära! 🙂

      1. Xena

        7. okt. 2020 at 05:46

        See masenduse teema, ehk siis eelmine postitus puudutab mind hetkel väga. Lausa niivõrd, et ühel päeval lihtsalt nutsin ja nutsin ja tundsin et enam tööle minna ei jaksa…. Ometigi on elu laias laastus korras.Elame mehega kahekesi, õnnelikud.Laps oma elu peal.Tööl käime.Vahest harva ka väljas ja siis tunneme ennast nagu teismelised. Sõbrad on küll ära kadunud, aga tegelikult selliseid PÄRIS ja HÄID sõpru pole nagu väga olnudki…. Ei ole esimene sügis , kui tunnen et ei jaksa.LIhtsalt esimese asjana puudub üldse soov üles ärgata.Punnitan magamist niikaua kui võimalik.KUI siis lõpuks aru saan et kell on juba lõunas (olen haiguslehel), ja oleks vaja ikka ennast teise tuppa veeretada – (just nimelt veeretada , sest kehakaal on ka üks mu maseka põhjustest-ja lõppkokkuvõttes on see suletud ring ), siis võib veel kuluda paar tundi, enne kui öösärgi seljast saan. Mitte midagi teha ei taha, millegi vastu huvi ei tunne, rõõmu…kuna ma viimati üldse suurt rõõmu tundsin ?! Lihtsalt tiksun nii oma päevi, enne mehe töölt tulekut saan ikka põrandad pühitud ja söögi tehtud. KÕIK. Ülejäänud aeg vedelen tuima näoga teleka ees või netis. Ja isegi kui ma õhtul mõtlen, et peaks homme välja jalutama minema- ma ei suuda, ma ei taha. Aa, ja siis kirsiks tordi peal õhtul 9-10 ajal teen endale kokteili.Või valan veini. Esimese, neid tuleb enne voodisseminekut veel. Iga päev. Oi kui hästi see tuimestab.Heal juhul isegi rõõmustab. Jaa, olen abi järele ringi vaatama hakkanud. Tänapäeval on nii palju erinevaid teraapia vorme et silme eest võtab kirjuks- kuidas valida. Holistiline nelik – kõlab hästi, aga maksab hingehinda. Hüpnoteraapia kõlab väga hästi- kust leida lõuna eestis hea hüpnoterapeut ? Soovitusi ? Vabastavat hingamist mõtlesin – on keegi proovinud ? (Viimast soovitas terapeut, kelle juures viimane kord halamas ja ulumas käisin ) Väga loodan et keegi paneb siia heade ja läbikatsetatud (hüpno)terapeutide või muude toimivate tervendamismeetodite kontakte – ja seda kindlasti Lõuna eestis. Valgamaa, Võrumaa,Põlvamaa- no Viljandimaagi sobiks…. Mitte ei taha selline juurikas enam olla ja omaette marineeruda…..

        1. Jane Almers

          7. okt. 2020 at 07:30

          Mul oli selline periood eelmine aasta ja jumal tänatud, et mul lapsed on, sest tänu neile ma saingi kuidagi üldse eksisteerida ja olla. Ilma nendeta vist oleks voodisse ära mädanenud. Peale esimesi psühhoterapeudi külastusi sain sellest hullemast masekast lahti ja täna olen palju paremas kohas, mitte küll seal, kus tegelikult tahaksin olla, aga edusamme olen palju teinud. Ma ei oskagi sulle midagi soovitada, sest mina olen proovinud ainult ühte meetodi. Nüüd lähen ma teraapiasse ja siis oskan öelda, kuidas seal oli. 🙂

          1. Xena

            7. okt. 2020 at 07:41

            Aga seal Viljandis teraapias oled juba käinud? Nii väga loodan et keegi veel siin soovitusi jagama hakkab, sest infot erinevate teraapiavormide kohta on seinast seina, aga raha selle kõige läbikatsetamiseks pole. Nii tahaks et keegi soovitaks hüpnoterapeuti, kes õngitseks välja selle juurpõhjuse. Sest me kõik oleme lastena sündides puhtad lehed, aga siis kusagil läheb midagi valesti… Ja edu sulle, ei olnud siiani su püsilugeja, aga need 2 viimast teemat kõnetasid niiväga….

          2. Jane Almers

            7. okt. 2020 at 11:25

            13.10 lähen Viljandisse teraapiasse alles 🙂

          3. Regina

            7. okt. 2020 at 08:03

            Kindlasti tuleks võtta D-vitamiini, sest selle madal tase organismis võimendab depressiooni, vähemalt minul kontrollib perearst sellepärast talvisemal ajal ka D-vitamiini taset veres. Lisaks on hea ka valgusteraapia. Osadel inimestel on sesoonne depressioon, ehk siis selline depressioon, mis annabki endast rohkem märku pimedamal ajal. Ja kindlasti tuleb leida iga päev mingi põhjus õue minemiseks, kasvõi natukeseks. Minule endale on see raskusi valmistanud sellistel hetkedel, kui deprekas niidab, aga kasvõi iga päev poodi ühe asja järgi jalutada, ja siis lõpuks läheb jälle paremaks. Hoidke ennast!

          4. Xena

            8. okt. 2020 at 11:38

            Mul nüüd vabastava hingamise aeg kirjas esmaspäevaks. Eks näis. P. S päevad hakkasid ka, irw 😁

          5. Jane Almers

            8. okt. 2020 at 12:52

            Räägi peale seda, mis see endast üldse kujutab 😊

          6. Reelee

            15. okt. 2020 at 04:32

            Kas käisid teraapias? Mis muljed on?
            Mina kohtusin imelise terapeudiga. Pikk tee on veel minna aga juba olen ennnast saanud ka vähe haaval lahti arutada 🙂
            Loodan, et sinu kohtumine oli see, mis sa ootasid ja jäid rahule. Kindlasti oleks tore lugeda sinu kogemust.

          7. Jane Almers

            15. okt. 2020 at 04:50

            Mkm, mul kurk oli sellel hommikul paistes ja valus ning mõtlesin, et igaksjuhuks ei lähe. Lükkasin aja edasi 🙂

      2. Kats

        9. okt. 2020 at 03:39

        Kuule nüüd sa ajad küll sassi. Psühhiaater on see, kelle vastuvõtt on lühike ja kirjutab rohud. Ükski teine spetsialist – ei psühhoterapeut ega psühholoog – rohte ei kirjuta. Nemad kasutavad vestluse põhiseid tehnikaid. Palun olla ettevaatlik terminitega, sest inimesed võtavad seda tõepähe ja lähevad rokivad neid valeteadmisi mööda ilma laiali 🙂

        1. Jane Almers

          9. okt. 2020 at 06:16

          Jah, minu viga – ka see, kes mulle soovitas antud psühhiaatrit, ütles mulle, et tegemist psühhoterapeudiga ja nii ma selle termini omaks võtsin. Nüüd googeldasin ja tõsi – psühhiaatriga on tegemist. 😊

  2. Kaja

    11. okt. 2020 at 10:06

    Ma saan ka üha rohkem aru, et mul on PMS, aga see võimendab just ärevust. Olen ärevuse tõttu aastaid antidepressante võtnud, aga nüüd nendelt maha tulles annab ärevus ja muud meeleolukõikumised enne päevi kohe eriti tunda. Guugeldasin, mis oleks lahendus raskele PMSile. Antidepressandid. 🙃

  3. Samastun

    12. okt. 2020 at 11:02

    Olen end täiega ära tundnud sinu kirjutisest, sa nagu kirjutaksid kõike seda mida mina tunnen, seetõttu hoian ka silma peal sinu blogil. Ma ei teadnud kuhu mujale kirjutada, ei taha nagu, et keegi teaks et ma nii tunnen, aga mul on tunne, et ma vajaksin psühholoogi, see tunne käib nagu periooditi, peaaegu iga õhtu nutan ja tunnen ennast üksikuna, kuigi tegelikult tean, et mul hooliv perekond olemas, enda tuttavate ees olen see kõige rõõmsam kes hoiab alati teiste tuju üleval, pidevalt küsitakse, et kuidas ma suudan kogu aeg naeratada, aga nii kui üksi olen siis olen masendunud ja kurb, tunnen, et ei saa
    mitte millegiga hakkama. Samas parematel päevadel on tunne, et jälle olen ma ülemõelnud ja tegelikult pole asjad nii hullud nagu arvan.

    1. Jane Almers

      13. okt. 2020 at 07:59

      Aeehh, mul ka täpselt nii. Okei, motte päris, st teiste ees olen rõõmus ja kodus üksi nutan, aga seda kurbust tuleb suht tihti ette viimasel ajal. Ja kui jälle paremad päevad, mõtlen, et pole ju häda midagi ja ei pea minema kellegi vastuvõtule, aga tegelikult peaks, sest esiteks, see ei jookse kuidagi mööda külge alla, isegi, kui pärast saad aru, et ei vajanudki seda, kuigi usun, et tegelikult sa seda vajad. Päriselt, pane aeg kirja ja mine. Sa ei kaota sellega midagi, küll võid aga võita päris palju 🙂

  4. Xena

    14. okt. 2020 at 01:12

    Nii, vabastavas hingamises käidud. Mis ma oskan öelda…. Halba kindlasti et teinud. Kindlasti soovitaks esimest seanssi individuaalset. Neid hingamisvariante on vist ka mitmeid, minul oli algallika hingamine. Natuke rääkisime, siis järgnes u tund hingamist, olin pikali, teki all… No mõnus oli. Paar korda võttis pisara ka lahti. Hiljem rääkisime veidi veel. Mingit hullumeelset mõju ei tundnud, aga kergem hakkas küll. Järgmine päev olin energilisem, rõõmsam olen kuidagi… Kas läheksin veel? Võimalik. Aga siis tahaksin proovida juba teist juhendajat või lausa rühmahingamist. Kuna olen suht introvert, siis on myidugi individuaalne hingamine mu jaoks veidi kergem variant. Aga kui eelistada, siis võibolla siiski psühhoteraapiat või psühholoogi. Lisavõimalusena aga jällegi soovitan 🙂. P. S tegelikult tundsin ka ise et hakkan juba august välja ronima vaikselt ja tekkis isegi mõte et miks üldse minna, kõik ju ok juba? See on muidugi suur murekoht, et siis kui inimene on jõudnud juba nii kaugele, et ta hakkab abi otsima, oleks tal vaja seda abi KOHE. Samal või hiljemalt järgmisel päeval. Paar nädalat kuskil ootejärjekorras tiksumist võib aga olukorra ära tuimestada, ja inimene lööb käega, ei näe enam mõtet minna…..

    1. Jane Almers

      14. okt. 2020 at 07:29

      Aitäh, et oma kogemust jagasid!

    2. Reelee

      15. okt. 2020 at 04:35

      Mul on pidevalt see tunne, et olen august väljas ja mis ma ikka sinna teraapiasse lähen. Tegelikult aga olen vaikselt need valukohad endas ära sulgenud ja hakkama saanud. Käid teraapias ära, silmad nutust valusad ja ei tea ise ka, mis kõik need asjad su sees on et sa oled sellises olukorras. Poole elu võibolla juba läbi ja selline tohuvapohu 🙂

Vasta Reelee-le Cancel