***

Blogijad pidasid pidu!

Huhh! Käisime vahepeal lastel järgi ja suutsin end koguda. Vanemad lohutasid ka ja ütlesid, et ei teeks välja.. Kui inimestel reaalne probleem oleks ja sooviks seda lahendada, tuleksid nad ju rääkima, aga kuna nad seda pole suvatsenud teha (elavad ise teiselpool seina :D), siis ilmselt nokitakse niisama. Proovin mitte rohkem hinge võtta.. Mis teha. Paljud on mulle kirjutanud ja arvanud, et ju sellepärast ollakse kiuslik, et olen siin kandis vähe tuntum (mitte, et ma egotseks 😀 ise ma ei arva, et mingi kohalik kuulsus olen) ja blogija ja puha.. Et siis hea sappi pritsida. No jah. Ma ise ei arva, et mul oleks midagi, mille üle kade olla..

Igatahes, ma kogusin end ja tuju on ka tsipake parem, et panna kirja eilsed mõtted ja emotsioonid. Ma oleks tahtnud teha seda juba eile, aga mõtlesin, et järgmisel päeval puhanud peaga oleks seda vist mugavam teha. Kuigi on juba uus päev, siis mõtted on veel värsked.

Eile pidasid blogijad pidu! Wuhuu, ma ootasin seda nii kaua ja see õhtu läks nagu sõrmenipsuga mööda. Ei jõudnud nagu teha ja ollagi, kui juba oli see üritus läbi ja oli aeg koju sõita.

Kolmas koht elulistes blogides! Jeee! We made it! Together! Issand, ma olin ausalt pahviks löödud, sest eelmisel aastal läksin ma sinna pisikese lootusega esikolmikusse pääseda. Ma ei tea, miks, sest ma polnud üldse ju populaarne. Sellel aastal läksin ma sinna eesmärgiga näidata austust korraldaja vastu, sest Mari-Leen tegi nii suure töö ära (ja muidugi tema pisike ja tubli tiim), et pole lihtsalt sõnu. Minu kogu respekt kuulub täiega talle!

Ma ausalt olen igale hääletajale täiega tänulik! Ilma teieta ma ju poleks kolmandat kohta saanud. Või noh.. tänu meie koostööle saime, sest mina blogin, teie loete ja kes pidas õigeks oma hääl mulle anda, seda ka tegi. Kedagi ma isiklikult ähvardamas ja terroriseerimas ei käinud, eksole? 😀 Kõik oli vabatahtlik ja ma lihtsalt olin jalust nõrkemas eile, kui sain aru, et kolmas koht eluliste blogide kategoorias ongi täiesti meie (minu ja teie, mu armsad lugejad).

Ma teen soengu, kleidi ja jumestuse kohta eraldi postituse, sest muidu veniks see postitus siin põlvini. 😀

Mul oli hea meel mõne teise blogijaga tuttavaks saada, kes julgesid ligi astuda. Ma ise seda ei teinud, ma pole väga sellist tüüpi, et läheks ligi ja tutvuks. Ehk muutun ajaga julgemaks. 🙂 Loodan, et te andestate, kellele ma ehk eile naeratasin või niisama vahtisin, aga juurde ei astunud. 😀

Minuga tuli vestlema Aune (link!). Ma alguses olin ta ilust nii lummatud, et ei saanudki aru, kellega ma räägin. Kes see püss minuga rääkima tuli? 😀 Paar sekundit hiljem, tema seelikut ja pluusi vaadates meenus: “Ahjaa, ma ise soovitasin talle seda pluusi, see on ju Aune.” 😀 Üsna veider eks, aga ma olengi üsna halb nägudetundja.. nagu ma eelnevalt kirjutanud olen. 😀 

Foto: Kalev Lilleorg

Seejärel astus Gätlin (link!). Tema ma tundsin kohe ära, sest käisime samas koolis ja muidu ka kohtunud. Näiteks eelmistel Blogiauhindadel istusime samas lauas. Ja noh, ta on nii harukordselt pisike, et oleks lausa ebainimlik mitte ära tunda. 😀

Foto: Keegi tundmatu ilus naine (kui keegi teab, kes, siis andke märku :D)

Mirelin (link!) astus ka ligi ja soovis õnne. Tema ma isegi tundsin ära, kui ta hetk enne minust mööda kõndis, aga vot.. ise ma ligi astuda ei julgenud. #argpüks

Kui Aune minu juurde ürituse lõpu poole tuli ja soovis pilti teha koos, siis teisest ilmakaarest tuli üks teine tüdruk, kes tahtis ka pilti teha ja siis me koos sinna fotoseina juurde sammusime. Ma samal ajal mõtlesin, et kes see teine tüdruk on. Peale pildi tegemist põgenes ta nii kiirelt ära ja ma otsisin-otsisin, aga ei leidnud. Siiani ei tea, kes see oli. Seega, kui sa loed seda postitust, siis tule ja tutvusta end. Ma raudselt tean sind, aga jah, ma olen see kalamäluga inimene, kes nägu ja nime kokku ei suuda viia. 😀 

Foto: Kalev Lilleorg

Ma olin õudsalt närvis ja see tunne oli muidugi positiivses mõttes. Mul oli ilus soeng, jumestus ja kleit, aga käepekid lehvisid kahte lehte ja see muutis mind natuke ebakindlaks. Piltidel näen nii matsakas välja, aga videpildis polnud nagu vigagi.

Ja noh, kui millegi kallal viriseda, nagu tüüpilisele eestlasele ikka meeldib, siis mind häiris natukene Fokin. Ta viskas tegelikult vahel päris häid kilde. Ta pigem nagu nokkis ja mõnitas kerge humoorika alatooniga, aga mulle see ei meeldinud. Ma mõtlesin, et kui ma peaks midagi võitma, siis ei tahaks sinna ette küll minna, sest mis ta mu kohta öelda võib? Nägin justkui normaalne välja, aga no.. selline tunne jäi, et raudselt leiab midagi, mille kallal kõva häälega ilkuda. Õnneks nii see ei olnud ja pääsesin puhta nahaga. 😀

Mõni kommenteeris hiljem, et ma olin nii morni näoga seal ees. Jah, sest ma olin eelnevalt seal rahvast täis ruumis kaks tundi jalgadel seisnud ja olin kohe sinnasamusesse ära suremas! Ei hakanud ju kellelegi ligi ka minema, et kuule, tõmba kortsu, ma olen rase ja pean saama istuda. Kes ees, see mees. Aga jah.. ma üritasin naeratada ja see kukkus veel sitemini välja, seega oleks võinud lihtsalt morn edasi olla, sest ma tõesti olin väsinud. Sisimas ma aga reaalselt rõõmustasin! Ausalt!

Ja noh.. võib-olla sellepärast olin ka pisut morn, et mulle ei meeldi tähelepanu keskpunktis olla. Laval olles ma põhimõtteliselt ei kuulanud mitte midagi ja lootsin vaid, et Fokin ei küsi midagi ja ma ruttu sealt ära saaksin. 😀 Pole harjunud sellise tähelepanuga. 😀

Aga ma olin ja olen endiselt, kuigi välja see ei paista (rõõmustan sisemiselt :)) väga õnnelik. Saada elulistes blogides kolmas koht, kus oli kõige rohkem blogisid, on minu arust väga kõva sõna. Isegi, kui mõni arvab, et eluliste blogide kategooria pole mingi kategooria või blogisid tuleks hinnata nende kvaliteedi ja sisu järgi. Lugejad on ka pädevad hindajad ja keegi ei hääleta ju vastu tahtmist.

Kindlasti tänan ma oma imelist sõbrannat Marjet, kes aitas mul auhinna koju tassida. Või noh, autoni. 😀 Sinuga oli väga lahe see õhtu veeta! Ja mul on hea meel, et mu härra nõustus minuga kaasa tulema. Mitte, et ma oleks pidanud teda hullult veenma. 😀 Isegi tal tõmbas silmad märjaks, kui mind kolmanda koha puhul õnnitleti laval. Lihtsalt wow!

Lapsed hurraatasid ka täna: “Emme oli arvutis (vaatasid koos vanaema ja -isaga laivi :D) ja võitis. Emme oli nii ilus! Emmel oli punane kleit!” Teate, laste kiidusõnad reaalselt ajasid mind jälle töinama. See, et oma lapsed sinu üle nii uhked on.. Oeh, täna tuleb üks töinamismaraton, ma ütlen, sest nii paljud on mulle kirjutanud ja õnne soovinud ja kiitust avaldanud ja.. Aahh!

Mõni ütleb, et auhind oli nii kesine. Teate, minu jaoks on see tahvel isegi väärtuslikum, kui see Ülemiste kinkekaart. 😀 Päris ausalt! Seega, minu jaoks hindamatu auhind. Aitäh!

Aitäh-aitäh-aitäh-aitäh teile kõigile ja koos läheme veel kõrgemale, kaugemale ja ehk järgmisel aastal juba parema kohani! ♥

Fotod: Kalev Lilleorg

11 thoughts on “Blogijad pidasid pidu!”

  1. Sa olid tõesti ülekantud live’is imekena. Minule kui täitsa võõrale inimesele jätsid haruldaselt hea mulje. Võib-olla, et kõigist pidulistest kõige ilusam.

    1. Aitäh!
      Ma sellel aastal panustasin välimusele tõesti rohkem. Ma nautisin täiel rinnal seda, et ei pidanud kõhtu sees hoidma. 😀
      Aitäh veelkord nende armsate sõnade eest! 🙂

  2. Muahh mu armsake.
    Eile oli nii tore päev ja õhtu, et miski ei muuda seda tunnet mis mu sees on. Nähes Sind minemas auhinda vastu võtma . Tuli ka minul pisar silma. Sihukese uhkusega koos olla oli üli mõnus tunne .
    Küsisin Su härralt , et kas on uhke tunne ka , vastaski , et muidugi on. Aga no ma ju ütlesin , et Sa võidad. Sa olid seda väärt. Nüüd põhjust pingutada 🙂

    1. Hehe, nagu sa lugeda võisid, siis Gätlinit ma juba tean. 😀 Tundmatu ilusa naise all mõtlesin ma fotograafi, sest pildi all oleks ju ilus ära märkida, kes selle tegi. 🙂

  3. Appi, kui vahva on end ühe lemmikblogija postitusest leida. Mina olin see tumedapäine neiu kes Sinuga pilti teha soovis ja peale seda kiirelt lahkus, naasesin sõbranna juurde ja vist lahkusin ka ürituselt peale seda. 🙂
    PS: vägavägaväga kaunis nägid välja EBA’l 🙂

      1. Aitäh Sulle ja väga tore, et ma su üles leidsin lõpuks. Sa võiksid mind näiteks Facebookis sõbralisti lisada. 😀

        Keegi justkui ütles, et sa oled ka blogija ja su nimi on Siret, seega tuhnisin ma blogijate grupid läbi, aga ei leidnudki. Nüüd siis tean, miks. 😀

Vasta Jane Almers-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga