Beebiga fotograafi juures

Ma ei ole ühegi lapsega nende beebiiga käinud fotograafi juures jäädvustamas. Asi oli teadmatuses – ma isegi ei teadnud, et on olemas inimesi, kes nii lahedaid pilte beebidest teevad.

Nüüd, tagantjärele, ma kahetsen, et Hendrikust ja Raimondist selliseid pilte ei ole, aga mis parata.

Juba ammu aega (või noh, kaks nädalat) oleme planeerinud minna ühe tuttava juurde pildistama. Ikka ja jälle tuli miski vahele ja pildistamine lükkus aina edasi. Nüüd aga võtsime end kokku ja käisime seal ära. Muidugi tekkis ka nüüd takistus – ärkasin hommikul rullis silmaga. See vana hea odraiva-silmapõletik (arstid pole veel otsusele jõudnud, mis see on, mis mind pea 20 aastat vaevanud on :D) on jälle platsis ja on vaid aja küsimus, millal ma kinnipaistetanud silmaga hakkan ringi käima.

Kuna silm veel nii hull ei ole ja meigiga (mida tegelikult ei tohiks kasutada, aga häda pärast pidin tegema) sai kenasti peita, otsustasime ikkagi pildistamisel ära käia. Kristofer kasvab iga päevaga ja varsti polegi ta enam nii beebi.

Pildistamas käisime armsa Epp Ojalille juures, Tapa ligidal. Tal on kodus vahva lastetuba, mida oskab ta kerge vaevaga hubaseks stuudioks muuta ja kuna tal endal neli last on, siis lastega suhtlemine ning nende juhendamine mingeid probleeme ei valmistanud. Eks Raimond ja Hendrik eelistasid pigem autodega mängida ning pildile väga tulla ei tahtnud, aga siin töötas see vana hea äraostmise nipp. 😀

Kristofer oli kogu pildistamise vältel üleval ning ei plaaninudki magama minna. Õnneks nuttu tema suust ei tulnud ning vaatas teine lihtsalt väga uudishimuliku pilguga ringi ja oli üsna rahulik.

Ma jäin piltidega väga rahule, kuigi meespere, v.a Kristofer, ei tahtnud üldse pildil püsida. 😀

Pildistas meid Epp Ojalill, kelle on ka Facebooki leht (link!). Pildistamas käisime täna ja pildid saime kätte ka täna. 🙂