Issand, ma olen nii emotsionaalseks muutunud!

Tänaseks olen ma meie mugulat kandnud juba 25 nädalat. Ma ei suuda ära imestada, kuidas see aeg lendab. Alles ma tegin esimese testi ja juba oleme siin. Ühest küljest tunnen ma hirmu lähenevad sünnituse ees, kuid ma olen pidanud iseendaga läbirääkimisi, et sellel korral ma ei lähe sünnitamisele vastu hirmutundega (aga nagu kogemus on näidanud, siis ei tasu mingeid plaane seoses sünnitamisega teha :D).

Vahel ma istun siin diivanil, silitan oma kõhtu ja mõtlen, et meid lahutab vaid õhuke nahakiht. Võib-olla ka paar siseelundit, aga tema väljasaamiseks pean ma nii kurja vaeva hakkama nägema. 😀 Samas, ma nii ootan teda juba. Me kõik ootame.

Ma tahaks sellel korral teha kõike teisiti. Raimondi ja Hendrikuga ei olnud mul näiteks ei beebiraamatut ega mälestustekarpi, kuid nüüd ma neid tahaks. Lastest on mul küll asju, mida mälestuse eesmärgil olen alles jätnud, aga vedelevad teised sahtlipõhjas. Oleks ju hea, kui kõik oleks ühes kohas. Nii ma loodangi, et oskate soovitada kedagi, kelle käed meisterdaks mahuka mälestustekarbi minu kolme poisi jaoks. 🙂 Samuti kedagi osavate kätega, kes teeks omanäolise beebiraamatu, kuhu talletada kõik vahvamad ja tähtsamad elusündmused pisikese Kristoferi arengust ja edusammudest.

Kuidas rasedus kulgeb?

Käisin essal juunil arsti juures ja kõik on väga hästi. Muresid pole, beebi on aktiivne ja.. rasedus on nagu lill. 😀

Isud on tagasi tulnud. Söön nagu inimene ikka. Vahel kipun magusaga liialdama, aga kaalunumbris see õnneks ei kajastu. Samas, tunnen, et käepekid lotendavad rohkem, seega töntsakamaks olen ma läinud küll. Päästerõngas kõhu ümber muret ei tee, sest noh.. ma olen rase ja hetkel ei vaata keegi mind kui paksu vaid nagu lapseootel naist. 😀

Sesuhtes on mul hea meel, sest kaalu on juurde tulnud mõni kiloke. Tegelikult natsa rohkem, aga alguses ma võtsin pea 3 kilo alla ja siis tagasi ja lisaks paar kilokest.. ehk siis mingi 5 kilo kokku. Pole ju palju tegelikult.

Eelmiste rasedustega võtsin selleks ajaks ikka korralikumalt juba juurde.

Tunnen pisut hirmu, sest beebiga elasin viimati aastaid tagasi koos. Mitte, et ma hakkama ei saaks, aga mõne asja kohta tahaks küsida küll, mõni asi on meelest pühitud. Aga saab meelde jälle tuletatud ja vajadusel juurde õppida.

Veel kardan ma seda, kuidas Hendrik ja Raimond reageerivad. Kui Raimond sündis, korraldas Hendrik korraliku põrgut. Koguaeg oli tähelepanuvajadus ja paratamatult ta saigi vähem tähelepanu alguses, sest mees käis tööl ja mina olin kodus vastsündinu ning temaga siis. Ma loodan, et sellel korral on asjad teisiti, sest nüüd ei ole Hendrik üksinda ja on nad ju tsipa suuremad ka.

Lisaks proovin ma neid võimalikult palju Kristoferi hoolitsemisse kaasata, et nad ei peaks tundma end väljajäetuna. Nad ju lausa leppisid siin kokku, et üks hakkab mähkmeid vahetama ja teine söötma. Kui on vajadust lisatoiduks. Aga noh.. seda räägivad nad hetkel. Eks see reaalne olukord selgub alles peale pisikese sündi.